Laastukatuste eelkäia ehk pilpakatus ilmus õlgkatuste
asemele 18. sajandi teisel poolel.
Katusepilpad erinesid katuselaastudest valmistamise viisi poolest - pilpaid
tõmmati neljakandiliseks tahutud toorest puupakust käsitsi liimeistri
abil. Selliselt töötades saadi piki puukiudu lõhestatud 2-3mm paksusega
puupeerg pikkusega ca 50 cm. Pilbaste laius oli ca 8-10cm.
Töö oli ajamahukas ning usinalt töötades oli päevatööks kuni 5000 pilbast.
Materjalina kasutati lähedalasuvas metsas kasvavaid pehmeid puuliike -
kuuske, mändi, haaba ja kohati ka halli leppa. Palgist kasutati vähemate
oksadega tüveosa.
Pilpakatuse löömisega sai talumees ise hakkama.
Kui puitmaterjal sai õigesti valitud – kehval pinnasel aeglaselt kasvanud
tihedate aastaringidega puu, siis pidas selline katus vastu 50 kuni 80
aastat.
Pilpakatuse hea vastupidavuse tagas valmistamise viisi eripära – käsitsi
kiskudes puit lõhenes ja puidu pinnal olevad puukiud jäid terveks.
19. sajandi lõpus hakkasid Lõuna-Eestis levima juba meile
teada tuntud laastukatused. Laastude valmistamine toimus veidi väiksema
vaevaga - höövli põhimõttel töötava laastumasina abil. Laastu pikkus oli
vahemikus 1 küünar (53,34cm) kuni 1 arssin (71,12cm), kohati on valmistatud
ka 75cm pikkuseid laaste. Laastu laius oli 7-12cm ja paksus 4-6mm.
Laastud löödi katustele pilbastega samal viisil.
Rahvaloenduse andmetel oli Lõuna-Eestis 1881. aastal laastukatustega kaetud
20% talumajadest.
Laastulõikamise masinad levisid, töö toimus võrreldes käsitsi pilbaste
kiskumisega oluliselt kiiremini. Laastukatus õigustas ennast ka odava
hinna ja hea vastupidavuse poolest ning 1920-ndatel aastatel olid taluhoonetest
laastukatused ca 50%-l ja 1930-ndatel juba ca 75%-l.
Samal ajal hakati propageerima ka laastukatuste värvimist.
1928a. ajakiri „Uus Talu“ kirjutas järgmist „Nii vastupidavuse kui ka
ilu mõttes peaksime tingimata kõik uued katused ülevärvima, nagu seda
mujal Põhjamaades tehakse“.
Töö lihtsustamiseks soovitati katused värvida juba enne löömist.
Laastud kasteti 3-4 tk korraga ühe otsaga11-12 tolli (28-30 cm) pikkuselt
värvinõusse, värvina soovitati kasutada punast muldvärvi.
Muldvärv valmistati tollel ajal muidugi ise rauavitriolist, rukkijahust,
punasest värvmullast ja veest katlas keetes aga ka kodumaise põlevkivitööstuse
toodangut fenolaati värvmullaga segades (sellisel juhul keetmist ei toimunud).
Keskkonnasäästlik kodumaine toode. Laastukatuse tootmine on võrreldes teiste katusekattematerjalide tootmisega vähem keskkonda koormav. Tegemist on 100% kodumaise tootega, kasutatakse meie metsades kasvavat puitu ning antakse tööd kohalikele elanikele.
Keskkonnaohutu utiliseerimine. Laastukatuse üheks oluliseks eeliseks
on tema looduslikust materjalist tulenev võimalus oma aja ära elanud katusekate
ise keskonnaohutult utiliseerda – näiteks põletades.
Keskkonda hoidev teadlik inimene proovib oma ökoloogilist jalajälge vähendada
ja puithoonet laastukatusega kattes on ta õigel teel.
Ilus ja arhitektuuripärandit säilitav. Õigesti valmistatud laastukatus
on ilus ja väga hästi sobiv meie maaarhitektuuriga, laastukatuseid ehitades
hoiame elus ka oma kultuuripärandit.
Vanu palkhooneid restaureerides taastame laastukatust kasutades nende
algse ilme - meie esiisade poolt ehitatud hooned saavad uue elu.
Laastukatus on kerge, laastukatus ei koorma liigselt hoone konstruktsioone, mis on eriti oluline näiteks suure lumekoormusega perioodil. Määravaks võib see saada vanade palkmajade ja kergema konstruktsiooniga kõrvalhoonete säilitamisel.
Ei näita välja vana maja katusekarkassi vajumisi või sarikate ja roovide ebatasasusi, seda eriti võrreldes plekkkatustega.
Laastukatus kestab. Kolmekordselt paigaldatud laastukatus kestab umbes 30 aastat, katust värvides või tõrvates ning prahist puhastades saab selle eluiga pikendada.
Laastukatuse kalle peaks olema vähemalt 40 kraadi.
Eluhoonetele lüüakse kolmekordne laastukatus, kõrvalhoonetele on varasematel
aegadel kokkuhoiu mõttes löödud ka kahekordset katust.
Kolmekordse laastukatuse löömisel kulub ühe ruutmeetri katuse kohta ligikaudu
80 laastu.
Eestis on laastu pikkus on olnud vahemikus 1 küünar (53,34cm) kuni 1
arssin (71,12cm), kohati on valmistatud ka 75cm pikkuseid laaste.
Tänapäeval on levinuim laastu pikkus 60cm, laastud on laiusega 7-15 cm
ja paksusega 4-8mm. Laiemad laastud kipuvad kergemini lõhki kuivama, pikemad
laastud mängivad samuti rohkem ning vähendavad katuse eluiga.
Laastudel ei tohi olla küljes laia poomkanti e. kooreriba.
1m pikkusest ja 1m kõrgusest laastuvirnast saab lüüa umbes 15m2 katust.
Roovitise materjalina on levinud 50x50mm, kasutatakse ka ümarmaterjali,
kuid siis on laastulöömine selle erineva paksuse tõttu veidi rohkem tähelepanu
nõudev.
Roovitise samm on 60cm laastu korral 19cm, alumine roovlattide vahe on
teistest 8-9cm väiksem – niipalju jääb laastude serv räästas roovlattidest
üle.
Laastud lüüakse roovitise külge peente naeltega, tänapäeval kasutatakse
ka klambreid. Oluline on jälgida, et naelad ei jääks näha (iga järgnev
laastukiht peaks naelarea katma umbes 2,5 cm ulatuses) – muidu läheb vihma
ja päikese käes laast naela ümbert kiiresti mädanema.
Laastud naelutatakse nii, et kumer pool jääb ülespoole ning laastu soomus
suunaga alla (soomuse suunda näeb laastu painutades), laast katab kõrvalasuvast
laastust kolmandiku ning allpoolasuvast laastust pikkuses kaks kolmandikku.
Iga järgnev rida lüüakse eelmisega vastassuunaliselt.
Esimesel laastureal pannakse kumerus allapoole – räästas ei vaju siis ära. Räästas lüüakse kolm kihti laaste tervenisti üksteise peale ja selleks, et räästas liiga paksuks ei läheks lüüakse tavaliselt teine kiht poolikutest laastudest. Alles alates neljandast kihist lüüakse laastud ülekatte võrra (kolmandiku) kõrgemale.
Eelmise sajandi kahekümnendate aastate teises poolel hakati Eestis Põhjamaade
eeskujul aktiivselt propageerima katuste värvimist. Ilmus mitmeid sellekohaseid
arikleid ja juhendeid.
Alljärgnevas on tehtud kokkuvõte punase muldvärvi valmistamisest ja sellega
laastukatuse värvimisest 1928a. ilmunud ajakirja „Uus Talu“ arikli põhjal.
Õige vastupidava ja ilusa värvi pidi saama järgmise retsepti järgi.
Panna katel 50 liitri veega tulele, sulatada seal 2 kg rauavitrioli, lisada
2kg rukkijahu (võimalikult peenike – püül, jämedama jahuga valmistatud
värv pidi talvel katuselt koos lumega maha tulema) ja segada pidevalt.
Keeta seda segu umbes 15 minutit, lisada 8 kg punast värvi mulda ja keeta
veel umbes pool tundi. Sama ajakirja teistes artiklites on aga väidetud,
et sellist värvi pidi keetma ikka 3-4 tundi ja jälgima, et tekiks korralik
liimine segu. Seejärel ongi värv valmis. Värvi sai tarvitada pärast maha
jahtumist.
Selle kogusega pidi saama värvida umbes 3000 laastu. Värvi seisma jätta ei saanud, läks hapuks – seetõttu pidi värvi vastavalt laastukogusele üsna täpselt kokku kaaluma.
Kellele aga värvikeetmine ei meeldinud, soovitati tarvitada kodumaise põlevkivitööstuse fenolaati, mis värvimulla juurdesegamisel valmis värvi andis.
Tänapäeval võib värvikeetmise asemel ka punast muldvärvi poest osta.
Kõige lihtsam arvati olevat laastukatust värvida enne löömist e. värvida
laaste.
Soovitati võtta kõrge kitsas piimanõu sarnane anum ja kallata sinna nii
palju värvi sisse kui palju laastu pikkusest soovitakse värvida e. umbes
11-12 tolli (28-30cm). Ümberkukkumise vältimiseks soovitati see nõu asetada
madalama ja laiema tõrre sisse.
Nõu viiakse laastuvirna ühe otsa juurde ja alustatakse laastude värvimist
nõusse kastes, laastudel värvitakse siis ainult üks ots. Laaste kastetakse
nõusse 3-4 või rohkema kaupa, vastavalt vilumusele. Värvitud laastud laotakse
kohe anumast teisele poole samasugusesse virna nagu enne värvimist. Anumat
edasi nihutades ja vahepeal värvi juurde kallates pidi see töö toimuma.
Värv pidi kuivama ruttu, ilusa ilma korral sai mõne tunni pärast katuse
löömisega alustada. Märja ja niiske ilmaga ei soovitatud värvimist ette
võtta.
Töömahukam aga samas paremat kaitset andev oli juba löödud paari aasta
vanuse katuse värvimine. Sellisele katusele hakkab värv paremini peale
ja ei tule ka kiiresti maha. Kui aga katusel on sammalt, siis see tuleb
kindlasti maha kraapida.
Värvida tuleb täiesti kuiva ilmaga ja kuiva katust.
Lõhed ja praod imavad värvi hästi sisse, võrreldes värskelt lõigatud laastudega
(värskelt lõigatud laaste värvides ei nakku värv sileda pinnaga nii hästi
ning lõhed tekivad pärast ja neid värv ei kaitse).
Soovitati värvida pintsiga ja redelil ülevalt alla liikudes värvides ära
redeli kõrvale jääva riba. Töö kiiruseks arvestati 6-8 m2 tunnis.
Tänapäeval soovitame samuti värvida katuseid mitte enne kui löömisele järgneval esimesel või teisel aastal, sõltuvalt asukohast (suured puud jms) ja asendist ilmakaarte suhtes.
Laaste on valmistatud kuusest, haavast, männist, hallist lepast ja Lääne-Euroopas ning Venemaal ka lehisest.
Laastukatuse elueaks loetakse keskmiselt 10 aastat ühe kihi kohta, tavaliselt
valmistatakse katused kolmekordsetena e. sellise katuse eluiga võiks olla
ca 30 aastat.
Laastukatus peab saama hingata ning rohkem kihte ei pruugi eluiga pikendada,
näiteks neljakordse katuse puhul on halvemast kuivamisest tingitud mädanemiseoht
üsna suur.
Katust värvides, tõrvates ning prahist puhastades saab selle eluiga pikendada.
Eriti tähelepanelik tuleb olla katuse lõunapoolse külje hooldamisega kuna
päike on puidu tugevaim lagundaja.
Tõrv on vana ja tuntud puidukaitsevahend.
Meie esivanemad kasutasid tõrva väga laialdaselt – igal aastal tõrvati
üle vankrirattad, reejalased ning paadid, tõrva kasutati searasvaga segatult
saapamäärdena, tõrv oli tuntud ravim nahahädade puhul.
Tõrva aeti peamiselt vanadest männikändudest mille maltspuidu osa oli
osalselt juba pehkinud, mõnikord ka kuusest (kuusetõrv ei olnud eriti
hea, kuna kleepus ja talvel kippus külmuma).
Tõrva ajamiseks tuli männikännud kuivatada ja tükkideks lõhkuda. Seejärel
kuumutati neid tõrvaaukudes, pajas või tõrvaahjudes. Väljavoolanud tõrva
soojendati, pinnale kerkinud vee sai siis ära kallata.
Hea tõrva tunneb ära selle järgi, et ta imendub hästi, voolab valamisel
katkematu niiditaolise joana ning vette valades ei lahustu seal ega anna
veele teist tooni.
Tõrvaga on hea katta varem viimistlemata või tõrvatud puitu, immutatud või teiste viimistlusvahenditega töödeldud pindadel tõrv eriti hästi ei püsi.
Tõrvamine kaitseb laastukatust nii mädanemise, päikesekiirguse, samblike
tekke kui ka liigse kuivamise eest.
Sõltuvalt soovitavast toonist võib tõrva segada näiteks linaõli või värvmullaga.
Laastukatust tõrvatakse esimest korda üldiselt pärast löömist, samal
või järgneval aastal. Tõrv peab puitu imenduma ja selleks peab puidu niiskusesisaldus
olema alla 20%. Väga hea kaitsekihi saamiseks soovitatakse tõrvata katust
esimesel viiel aastal kord või isegi kaks aastas.
Nii saab siis puidu pinda tekkinud lõhed ja praod tõrvaga täidetud, pinnale
tekib korralik kiht ja hiljem tõrv täidab ise suvel sulades väiksemad
uued lõhed.
Hiljem võib katust tõrvata iga viie aasta järel, vähemalt lõunapoolset
külge. Põhjapoolset külge võib tõrvata harvem, nii kümne aasta tagant.
Katust tõrvatakse siis, kui see on täiesti kuiv. Samas ei tohiks ilm
olla väga palav, siis muutub tõrv liiga vedelaks ja kipub ilma puitu imbumata
alla voolama. Parim aeg on kuivade ilmade korral varasuvi, hea kui on
kerge tuul.
Esimesel tõrvamisel on kulu ca 1 liiter 1m2 kohta (kui katus on olnud
aastaid tõrvamata, siis on ka kulu suurem), korduvtõrvamisel võib sama
kogusega töödelda 3-4m2.
Tõrvamiseks tuleb tõrva kuumutada ca 50-60 kraadini, parem on panna tõrvanõu
kuuma vette – siis ei saa tõrv keema ega põlema minna. Tõrva ei soovitata
vedeldada lahustiga.
Tõrvamiseks tuleb kasutada mugavat pintslit. Tõrva ei maksa panna laastudele
liiga paksult, tõrv peab imenduma mitte alla voolama.
Kui soovitakse tõrvata mitu korda järjest, siis peab alumine kiht olema
enne järgmise pealekandmist täielikult kuivanud.
Pärast tõrvamist saab tööriistad puhtaks tärpetiini ja seebiga, käsi sobib puhastada ka toiduõliga.
